Eile sai poes natuke raha laristatud ja nagu ikka pakuti Prisma kassas ka SL Õhtulehte. Nagu eestlastele kombeks, võtan kõik vastu, mida niisama antakse:).
Leidsin lehest sellise muheda loo, mille autoriks on Maire Aunaste. Ma ei hakka ütlema, mida ma temast üldjuhul arvan, aga tema seekordne kirjutus oli lahe ja mõtlesin ka siia lisada. Ehk eksib veel mõni loll (nagu mina) siia ära ja saab natuke muiata.
"Kui ma olin kuueaastane, pani ema mind balletti õppima. Vaevalt olin paar positsiooni selgeks saanud, kui Vanemuise balletistuudios hakati lavastama "Lumivalgekest". Kaks maailma kõige ilusamat tüdrukut said Lumivalgekese rolli, enamik lastest mängis pöialpoisse, põtru ja jäneseid, keegi oli ka võõrasema, aga mina olin öökull! Mitte lihtsalt üks öökull, vaid üks k o l m e s t öökullist, kellel kõigil oli kott peas! See oli esimene kord, kus elu ise lõi mul ninast vere välja. Kõik – isegi mäger! – olid laval äratuntavad, aga öökullidel oli peas kole kott. Seisime seal kolmekesi nagu kolm öökulli – silmade asemel kotiriidel helendavad floressentsrõngad! – ning piilusime läbi herneterasuuruste aukude välja. Välja – see tähendas lavale. Augud olid liiga pisikesed selleks, et näha, kas ema-isa ikka on saalis, aga parasjagu suured selleks, et Lumivalgekesele mitte otsa koperdada...
Olin ainult kuuene, aga sellest sain juba aru, et maailm on julm koht. Pärast etenduse lõppu plaksutasid kõik saalis olevad lapsevanemad oma balletisussides ringi paterdavatele maimukestele nii, nagu nad oleksid juba kõik kaiekõrbid, aga meile, kolmele öökullile, ei saanudki ju keegi plaksutada! Sest kust need vanemad pidid aru saama, kes on öökull number üks, kaks ja kolm, nagu kavalehel kirjas oli? Ühesõnaga – baleriinikarjääri lõpetasin ära enne, kui see alata sai, sest sain õigel ajal aru, et mingit karjääri siit ei tule!"
Monday, January 28, 2008
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment