Perega Egiptuses 23.03.-30.03

Sahmerdasime siia ja sinna. Plaanisime võtta viimase hetke pakkumise juba veebruarist. Küll lükkus asi edasi, kuna Tõnisel olid tähtsad koosolekud, küll minul lastega arstide vahet sebimine. Sass otsustas vahepeal kõrvapõletikku jääda ja Oliiv kaotas hääle. Nahaarst mõnitas lihtsalt niisama ja ei soovitanud allergilise lapsega minna. Ime, et me siis ikkagi käidud saime ja kokkuvõttes olen mina täitsa rahul.

Sass oli täielik veekala. Kui basseini sai, siis välja ei tasunud enne paari tundi oodata. Olime Tõnisega igaks juhuks korda mööda valves. Sass leidis kiiresti sõbrad endale. Üks iraagi poiss ja teine eestlane. Mingi kiigega nad seal jändasid terve igaviku!
Olivia sai ka ilusti hoitud. Ei tekkinud vedelikupuudust, ülekuumenemist ega muid tõbesid.

Püüdsime hoiduda jääst (mida tehakse kohalikust veest) ja puuvilju pesime hoolega. Üldse ei ole mõtet rääkima hakata, kuidas need seal maitsevad. Apelsinid olid nii head, nii magusad, nii mahlased, et anna otsad. Maasikad see eest olid suht mõttetud. Ju polnud õige aastaaeg selleks vms.
Kuna päeval on ikka meeletult palav, siis õige sebimine algab õhtul ca 16 ajal. Kolasime ka siis mööda Vana Turgu ja hävitasime raha . Üldjuhul aga jäi kauplemine minu kanda. Tõnis ei viitsinud jännata ja kipus asju ostma selle hinnaga, mis öeldi. Peale 4-5 päeva, aga hakkas ikka õppima! Kauplemine on seal ikka meeletu. Kui koti eest küsitakse 80 kohalikku, siis julgelt võid pakkuda 40 ja kui ei olda nõus, kõnni ära järgmise juurde- kui lastakse! Enamusel on sama kaup nii kui nii. Kõige ilmekam kauplemise näidis oli vist Tõnise plätude ost. Küsiti 200 kohalikku. Tõnis hakkas naerma ja ütles, et ma maksan 20, mitte rohkem. Mees oli kuri, proovis igate pidi, tundis end solvatuna, aga plätud said ostetud 20 naelaga!!! Voh

Enamjaolt sõitsime rikkurite! kohaselt ringi taksoga:P. Kuna taksojuhid ei oska kasutada taksomeetreid, siis tuleb hind enne sõidu alustamist lihtsalt "õigeks" kaubelda. Nad ikka nöörivad korralikult. Vabalt võid maksta 4-5 x rohkem, kui peaksid. Isegi kui ära kaupled, siis on suur võimalus, et peale kohale jõudmist ta ütleb, et pole peenraha. Parajad sulid!
Ülirahule jäin delfiinishowga, mida käisime vaatamas. Kuna Sharm on tõeline turistilõks, siis kõik räigelt maksab, aga no see show oli seda kõike väärt!

Elamise okkaline tee

Eile sai poes natuke raha laristatud ja nagu ikka pakuti Prisma kassas ka SL Õhtulehte. Nagu eestlastele kombeks, võtan kõik vastu, mida niisama antakse:).
Leidsin lehest sellise muheda loo, mille autoriks on Maire Aunaste. Ma ei hakka ütlema, mida ma temast üldjuhul arvan, aga tema seekordne kirjutus oli lahe ja mõtlesin ka siia lisada. Ehk eksib veel mõni loll (nagu mina) siia ära ja saab natuke muiata.

"Kui ma olin kuueaastane, pani ema mind balletti õppima. Vaevalt olin paar positsiooni selgeks saanud, kui Vanemuise balletistuudios hakati lavastama "Lumivalgekest". Kaks maailma kõige ilusamat tüdrukut said Lumivalgekese rolli, enamik lastest mängis pöialpoisse, põtru ja jäneseid, keegi oli ka võõrasema, aga mina olin öökull! Mitte lihtsalt üks öökull, vaid üks k o l m e s t öökullist, kellel kõigil oli kott peas! See oli esimene kord, kus elu ise lõi mul ninast vere välja. Kõik – isegi mäger! – olid laval äratuntavad, aga öökullidel oli peas kole kott. Seisime seal kolmekesi nagu kolm öökulli – silmade asemel kotiriidel helendavad floressentsrõngad! – ning piilusime läbi herneterasuuruste aukude välja. Välja – see tähendas lavale. Augud olid liiga pisikesed selleks, et näha, kas ema-isa ikka on saalis, aga parasjagu suured selleks, et Lumivalgekesele mitte otsa koperdada...
Olin ainult kuuene, aga sellest sain juba aru, et maailm on julm koht. Pärast etenduse lõppu plaksutasid kõik saalis olevad lapsevanemad oma balletisussides ringi paterdavatele maimukestele nii, nagu nad oleksid juba kõik kaiekõrbid, aga meile, kolmele öökullile, ei saanudki ju keegi plaksutada! Sest kust need vanemad pidid aru saama, kes on öökull number üks, kaks ja kolm, nagu kavalehel kirjas oli? Ühesõnaga – baleriinikarjääri lõpetasin ära enne, kui see alata sai, sest sain õigel ajal aru, et mingit karjääri siit ei tule!"

Uus ilmakodanik

Kes veel ei tea, siis 12. november sain ma lapsega maha. Töö oli kiire ja korralik, nagu minu puhul tavaks. Pidasin end suhteliselt hästi üleval. Ausalt! Ma isegi ei karjunud Tõnise peale kogu protsessi vältel. Sosistasin vaid talle: "Tõnis! Ole tasa!"
Tõnis viis hommikul Sassi lasteaeda ja mina arvasin, et mul mingid libavalud blablabla, aga et no lähme käime Keskhaiglas kontrollis- igaks juhuks. Ca kell 10:30 vaadati läbi. Koju ei lastud. Nende väitel ma pidavat hakkama sünnitama.
Kell 13.59 sündis Olivia, 2888g, 50cm.